Kuigi kunst võib näida tegevusena, on see tegelikult olemine, milles vaimne pürgimus liitub konkreetse tegevusega. Inimene peab endasse uskuma ja tal peab olema visadust proovida ikka ja uuesti, kuni kord alustatu õnnestub. Materjalis valminud ese näitab selle tegija suurt sisemist eneseületust. Kunstnik püstitab  küsimuse, mille vastus ilmub talle hiljem materiaalsel kujul, kuid peale teostusprotsessi lõppu ei tundugi see enam nii tähtis kui teostusprotsess ise. Süvenemine ja endasse vaatamine avab silmad ümbritsevale maailmale. Didier’ kool aitab kasvatada eneseusku, mitte kergeid saavutusi ja julgust, et kord alustatu lõpuni viidaks. Kogenud pedagoogid on toeks iseenda otsimisel ja sügavamal peituvate võimaluste ülesleidmisel. Õppevorm on nii passiivse kui ka aktiivse kombinatsioon ning kui teema pakub huvi, on õppimine vaid rõõm. Kedagi ei ole vaja veenda vaimsuse tähtsuses ja selles, et haridus aitab elu paremaks muuta. Need, kellele õppimine on vajadus, leiavad alati tee selle juurde. Meie ootame kõiki avatud vaimuga.